Iloni tööd
KUNSTNIK
Iloni looming
Ilon Wikland oli mitmekülgne kunstnik, kelle teosed ja illustratsioonid katavad laia emotsionaalset ja visuaalset spektrit – alates Lärmisepa tänava idüllilistest stseenidest kuni dramaatilise, süsimusta Karma koseni. Põlvkonnad lapsi üle kogu maailma on üles kasvanud Wiklandi elavate ja tundeküllaste piltidega. Isegi kui nad kunstniku nime ei tea, on nad tema joonistusi kindlasti näinud.
Ilon Wikland on peamiselt tuntud Astrid Lindgreni paljude armastatud raamatute ja selsete tegelaskujude illustraator, kuid ta on ka ise mitmete raamatute autor ja illustraator. Ta on teinud koostööd kirjanikega nagu Mark Levengood, Barbro Lindgren ja Edith Unnerstad.
1995. aastal ilmunud raamatus “Pikk, pikk teekond“ jutustab Ilon Wikland oma lapsepõlvest ja põgenemisest Eestist Rootsi. Raamatu teksti autor on Rose Lagercrantz ja teos lavastati 2017. aastal ka lasteooperina Stockholmi Kuninglikus Ooperis.
Pildiraamatutes koer Sammelist on Wikland olnud nii teksti autor kui illustraator. Nendeks on: “Kus on Sammeli?“ (1995), “Sammeli, Epp ja mina“ (1997), „Sammeli, uju!“ (2001). Ilon Wikland on loonud mitmeid seinamaale ja suuremõõtmelisi teoseid Tallinki parvlaevale M/S Victoria laste mängutoale.
Vaata kogu galeriid
KUNSTNIK
Koostöö Astrid Lindgreniga
1953. aastal kandideeris Ilon Wikland illustraatori kohale kirjastuses Rabén & Sjögren. Sellest sai elumuutev kohtumine, kui 23-aastane Ilon sai kokku 45-aastase Astrid Lindgreniga, kes oli selleks ajaks juba mitmeid raamatuid avaldanud. Astrid oli just lõpetanud raamatu „Mio, mu Mio“ käsikirja ja nähes, et Ilon oskab „jutte joonistada“, andis ta talle võimaluse teha katsetööna uue raamatu illustratsioonid. Ülejäänu on juba ajalugu, nagu öeldakse.
Nii nagu Astrid Lindgren kirjutas lapsele enda sees, joonistab ka Ilon oma sisemisele lapsele. Nad tegid tihedat koostööd: alati, kui Ilon oli pildi valmis saanud, näitas ta seda Astridile, kes selle heaks kiitis. Siiski palus Astrid kahel korral joonistused ümber teha, sest tal oli tegelaskujudest teistsugune ettekujutus. Näiteks leidis ta, et esimene variant Karlssoni tegelaskujust meenutas pigem arveametnikku ja röövlitütar Ronja nägi välja nagu väike saami tüdruk. Ilon joonistas uuesti – Karlssoni prototüübiks sai Pariisi turuhallis kohatud pisike mees ja pärast üht külastust alkoholipoodi Systembolaget leidis Ilon prototüübid röövlitele raamatus “Röövlitütar Ronja”.
Ilon Wikland pöörab põhjalikku tähelepanu kõikidele detailidele, eriti keskkonna kujutamisel. Ta tahab täpselt tabada tegelaste iseloomu ja mõista ka piltide emotsionaalset mõju. Ta soovib alati, et paberile jäädvustuks täpselt see, mis tal peas on valmis mõeldud. Sageli joonistab ta sama stseeni mitu korda – esmalt teeb pliiatsiga visandi, seejärel joonistab kontuurid puhtaks tuššiga.
“Kohtumine Astrid Lindgreniga oli minu elu pöördepunkt,” ütles Ilon.
NÄITEID ASTRIDI JA ILONI KOOSÖÖST
KUNSTNIK
Koostöö Mark Levengoodiga
Viimastel aastatel on Ilon Wikland teinud koostööd Mark Levengoodiga. Üks ühisprojektidest oli „Petja ja hunt“, Sergei Prokofjevi muusikaline muinasjutt. Ühistöö tulemusena valmis raamat, kontsert ja heliplaat, kus Mark Levengood loeb muinasjuttu ja muusikat esitas Rootsi Kuningliku Filharmoonia orkester.
KUNSTNIK
Koostöö Barbro Lindgreniga
Barbro Lindgren (s. 1937) on üks Rootsi armastatud lastekirjanikke, kes on kirjutanud näiteks raamatu „Loranga, Masarin ja Dartanjang”. Barbro Lindgreni raamatud „Kartulilapsed” ja „Minu vanaema majas” sündisid koostöös Iloniga. Raamatute algseks inspiratsiooniallikaks oli Iloni lapsepõlv ning Ilon tegi illustratsioonid ja Barbro Lindgren kirjutas tekstid.
