Iloni lugu
AJALUGU
Sissejuhatus
Ilon Wikland on üks Rootsi populaarsemaid lasteraamatute illustraatoreid. Kuid laiemale avalikkusele on ta kummalisel kombel tundmatu, hoolimata asjaolust, et ta illustreeris paljusid armastatud tegelasi enamikus Astrid Lindgreni enimloetud raamatutes. Ta on mitmekülgne kunstnik, kelle pildid hõlmavad laia emotsioonide skaalat – alates Lärmisepa tänava turvalisest idüllist kuni vendade Lõvisüdamete Karmakose hingematvalt tumedate sügavikeni.
Wikland saabus Eestist Rootsi sõjapõgenikuna Teise maailmasõja ajal ning õppis Konstfacki kunstikoolis. Lisaks Astrid Lindgreni raamatutele on ta illustreerinud ka paljude teiste autorite teoseid, näiteks Edith Unnerstadi lasteraamatuid ning on samuti ise kirjutanud ja illustreerinud oma lasteraamatuid.
Ilon Wiklandi on tema kunstilise tegevuse ja elutöö eest tunnustatud mitmete auhindade ja autasudega. Aga tema tee eduni oli pikk ja kohati väga dramaatiline.
LAPSEPÕLV
Elu Eestis
Ilon Wikland sündis 1930. aastal Tartus, Eestis. Perekond kolis hiljem Tallinna, kuid nagu Ilon ise on öelnud, ei olnud vanematel tema jaoks aega. Seetõttu veetis Ilon kolm õnnelikku lapsepõlveaastat emapoolse vanaema juures Tartus enne kui asus taas elama vanemate juurde Tallinnasse, kus ta kooliteed alustas. Kui Ilon oli kaheksa-aastane, tuli taas kolida – pärast vanemate lahutust hakkasid tema eest hoolitsema isapoolsed vanananemad.
Iloni isa vanemad elasid idüllilises Haapsalus, kollases majakeses kiriku kõrval. Paljud “Bullerby laste” illustratsioonide motiivid on Ilon saanud just ajast, mil ta elas ja kasvas vanaema juures tema lopsakas aias. Ilon mäletab, et ta korjas tihti vaarikaid maja taga kasvavatelt vaarikataimedelt. Randa oli lühike maa – Haapsalu on vana kuurortlinn – ja mängukaaslasi oli palju. Vanaema-vanaisa ja suur koer Tito olid Iloni elu tähtsaimad tegelased. Tito oli Taani dogi, kes oli alati Iloni kõrval.
Joonistamist alustas Ilon juba väikese tüdrukuna Eestis. Ta avastas, et kui ta joonistas, siis jäeti ta rahule ja ta ei pidanud kodutöödes kaasa lööma.
Iloni lapsepõlvekodu Eestis Haapsalus. Raamatust “Minu vanaema majas”.
TEISMEIGA
Elu pagulasena
Kui Ilon oli 14-aastane ja Teine maailmasõda hakkas lõppema, põgenes ta kodumaalt Rootsi. Vene väed olid juba varem rajanud Haapsallu lennuväebaasi ning kui Punaarmee 1944. aastal Eestisse taas sisse tungis, korraldas Iloni vanaema nii, et Ilon pääseks Eestist põgenema – ühega viimastest paatidest, mille nimi oli “Meritäht”. Viimased päevad Eestis olid kõigile traumaatilised, eriti Ilonile, kuna venelased lasid rannas maha tema armsa koera Tito.
Juba kahe aasta pärast ehk 16-aastaselt hakkas Ilon Rootsis töötama erinevatel ametikohtadel, et elatist teenida ja õpinguid rahastada. Alguses elas ta Stockholmis oma tädi juures, kuid hiljem täiesti iseseisvalt üüripindadel erinevates paikades. Tädi, samuti kunstnik, märkas Iloni joonistamisannet ja aitas tal kohe alustada õpinguid Akke Kumliensi raamatu- ja reklaamikoolis.
Sellest haridusest oli Ilonile palju kasu – ta töötas raamatuköitjana, dekoratsiooniateljees ning hiljem kujundajana Bonnieri kirjastuse ajakirjade toimetustes. Ilon õppis hiljem veel Konstfacki kunstikoolis ja Signe Barthi maalikoolis.
Kui sõda jõudis Haapsalusse. Raamatust “Pikk, pikk teekond”.
TÖÖELU
Elumuutev kohtumine
1953. aastal kandideeris Ilon Wikland illustraatoriks kirjastusesse Rabén & Sjögren. Seal toimunud esimenene kohtumine 23-aastase Iloni ja 45-aastase Astrid Lindgreni vahel – kes selleks ajaks oli juba avaldanud mitu raamatut – muutis täielikult Iloni elukäiku. Astrid Lindgren oli just lõpetanud raamatu “Mio, mu Mio” kirjutamise ning märkas kohe, et Ilon oskab “piltidega jutustada”. Ta palus Ilonil teha raamatule prooviillustratsioonid ja ülejäänu on, nagu öeldakse, ajalugu.
Astridi ja Iloni loomingulised visioonid langesid kokku teemadel nagu laste õigused, lapsepõlve tähendus ning unistamise ja mängimise olulisus. Ilon on öelnud, et Astridi kirjutatu äratab temas sisemisi kujutluspilte. Nagu Astrid Lindgren kirjutas “lapsele enda sees”, joonistab Ilon Wikland samuti sageli “lapsele enda sees”.
Astrid Lindgreni looming on ainulaadne ja mõjuv. Ta kirjutas kokku 34 juturaamatut ja oli 41 pildiraamatu autor. Tema teoseid on tõlgitud enam kui 100 keelde ning müüdud üle 165 miljoni eksemplari kogu maailmas. Astrid oli pühendunud humanist, kes seisis laste õiguste, soolise võrdõiguslikkuse ja loomade heaolu eest. Ilon Wikland on illustreerinud kõige rohkem Astrid Lindgreni raamatuid.
“Kohtumine Astrid Lindgreniga oli minu elu pöördepunkt,” on Ilon korduvalt öelnud.
“Bullerby lapsed” – kirjutanud Astrid Lindgren ja illustreerinud Ilon Wikland
KUNSTNIK
Tagasipöördumine koju
1990. aastal pärast koostöö lõppemist kirjastusega Rabén & Sjögren võttis Ilon Wiklandi karjäär uue suuna. 1989. aastal külastas Ilon koos Astrid Lindgeniga Eestist, oma sünnimaad, esimest korda pärast 45-aastast eemalolekut. See reis märkis ka uue loomingulise perioodi algust ning pani aluse mitmetele edasistele külaskäikudele Eestisse.
Sündis rida pildiraamatuid Iloni enda elust, mis anti välja aastatel 1995–2007. Neis kujutab Ilon Wikland oma lapsepõlve Eestis ja põgenemist Rootsi. Esimene neist, “Pikk, pikk teekond” (1995), mille tekst pärineb Rose Lagercrantzilt, räägib sõjaõudustest, põgenemisest ja rõõmust, kui ta jõudis turvalisse Rootsi.
Raamatule “Sammeli, Epp ja mina” (1997) kirjutas Ilon ise ka teksti. Iloni koer Sammeli on selles loos tõeliselt ustav kaaslane. Raamatute “Minu vanaema majas” (2005) ja “Kartulilapsed” (2007) loomisel tegi Ilon koostööd tunnustatud kirjaniku Barbro Lindgreniga.
2004. aastal annetas Ilon Wikland oma raamatuillustratsioonide kogu Eesti riigile. Kaks aastat hiljem, 2006. aastal, avati Haapsalus Ilon Wiklandi muinasjutugalerii, kohe tema vanaema maja lähedal, kus Ilon veetis osa lapsepõlvest. Vastavalt Iloni soovile laiendati galeriid 2009. aastal ja sellest sai suur loovuskeskus, kus lapsed saavad ise kunsti teha ja fantaasiat arendada. Igal aastal külastavad Iloni Imedemaad tuhanded pered ja lapsed.
Ilon ja Sammeli Haapsalu raudteejaamas raamatus “Pikk-pikk teekond.”
ILONI LUGU
Perekond
1951. aastal, kui Ilon oli 21-aastane, abiellus ta Stig Wiklandiga. Mõni aasta hiljem, 1953. aastal, sündis esimene tütar Helene. Ilonil ja Stigil õnnestus hankida suurem korter Stockholmis, kus pere võis veelgi kasvada.
Hiljem sündis perre veel kolm tütart – Birgitta, Fredrika ja Anna. Kuna Ilon kasvas ise üles üksiku lapsena, oli see tema teadlik otsus: ta ei soovinud, et tema lapsed kogeksid üksildustunnet, mis oli teda lapsena mõnikord saatnud. Kuna neli oma last ja nende sõbrad olid pidevalt tema ümber, ei olnud Ilonil kunagi vaja inspiratsiooni ega modelle kaugelt otsida. See, kuidas lapsed omavahel mängisid ja suhtlesid ning laste emotsioonid said oluliseks inspiratsiooniallikaks illustratsioonide loomisel.
Tütred Helene, Fredrika, Anna ja Birgitta Wikland juhivad täna ettevõtet Design Ilon Wikland AB, et säilitada ja arendada Iloni imelist kunstipärandit.
ILONI LUGU
Auhinnad
Ilon on elu jooksul pälvinud mitmeid auhindu ja nominatsioone
nii raamatute, illustratsioonide kui elutöö eest.
Auhindade nimekiri
2024 - Rootsi-Eesti Koostööfond
Rootsi-Eesti koostööauhind
Auhinnast
See väärikas auhind peegeldab auhinna saaja panust Rootsi ja Eesti suhete tugevdamisel ja pikaajaliste sõprussuhete loomisel. Käesoleva aasta auhind oli esimene sihtasutuse poolt välja antud autasu.
2024 - Nina Dullek
Kuldne pintsel
Põhjendus
Ilon Wiklandile omistati 2024. aasta Der Goldene Pinsel (Kuldne pintsel) elutöö eest. Ilonit, kelle detailirohked ja meeleolukad illustratsioonid on osa paljude põlvkondade lapsepõlvemälestustest, austati sel nädalal Mainzi Johannes Gutenbergi Ülikoolis (JGU). Auhinna andis üle selle asutaja, illustraator ja kirjanik Nina Dulleck Rheinhessenist, koostöös Gutenbergi ülikooli raamatuõppe osakonnaga.
Auhinnast
Der Goldene Pinsel on illustraatori ja kirjaniku Nina Dullecki asutatud auhind. See antakse kunstnikele ja illustraatoritele nende märkimisväärse panuse eest saksakeelse lastekirjanduse edendamise ja lugemisharjumuse toetamise eest.
2018 - ROOTSI KIRJASTAJATE LIIT
Rootsi Kirjastajate Liidu Auliikme auhind
Põhjendus
Ilon Wiklandil on Rootsi lastekirjanduses ainulaadne positsioon ja eriline tähendus. Tema illustratsioonid on mõjutanud ja inspireerinud lapsi mitme põlvkonna jooksul. Meeleolukate ja värviküllaste illustratsioonide ning tundlike mustvalgete illustratsioonidega on ta esmaklassiline visuaalne jutustaja. Tema töid iseloomustab ainulaadne kombinatsioon emotsionaalsest sügavusest ja tehnilisest meisterlikkusest. Lisaks on tema pildid avaldanud suurt ja vaieldamatut mõju noortele illustraatoritele terves maailmas.
Filmid
Vaata Rootsi Kirjastajate Liidu filmi Ilonist ja tema loomingust
2016 - STOCKHOLMI LINN
Püha Eriku medal
Auhinnast
Linnavalitsus on alates 1938. aastast andnud välja Püha Eriku medalit stockholmlastele, kes oma tegevuse või panusega on linna arvates sellist tunnustust väärt.
2014 - STOCKHOLMI LINN
Stockholmi linna autasu
Põhjendus
Ilon Wikland on armastatud lasteraamatute illustraator, kes oma pika karjääri jooksul on ilmekalt kujutanud näiteks Karlssoni ja Väikevenna seiklusi Vasa-linna katuste kohal Astrid Lindgreni raamatus “Karlsson katuselt”. Ta on loonud ka unustamatuid illustratsioone raamatutele “Bullerby lapsed”, “Vennad Lõvisüdamed” ja “Röövlitütar Ronja”.
Ilon Wikland sündis 1930. aastal Eestis, Tartus ja saabus Rootsi ning Stockholmi sõjapõgenikuna kui oli 14-aastane. Ta on eelkõige tuntud oma lasteraamatute illustratsioonide poolest, mis on loodud Astrid Lindgreni ja Edith Unnerstadi raamatutele, kuid Ilon on jäädvustanud ka oma lapsepõlvelugusid ning põgenemist sõja jalust raamatus “Pikk, pikk teekond”, mille ta kirjutas koos lastekirjaniku Rose Lagercrantziga.
Alates 2009. aastast on tal Eestis, Haapsalus oma muuseum – Iloni Imedemaa.
2004 - EVERT TAUBE’i MÄLESTUSFON
Sjösala auhind
Auhinnast
Sjösala auhind on 25 000 Rootsi krooni suurune kunstiauhind, mille asutajaks on Evert Taube’i Mälestusfond. Auhind antakse igal aastal kunstnikule, kes tegutseb proosa, luule, muusika või visuaalse kunsti valdkonnas.
2003 - NACKA VALLAVALITSUS
Nacka kultuuripreemia
Põhjendus
„Fantaasiarikka pildikeele eest, mille abil on inimesi ja keskkondi kujundatud viisil, mida väärtustavad mitmete põlvkondade raamatusõbrad.”
2002 - ROOTSI VALITSUS
Illis Quorum
Auhinnast
Illis quorum meruere labores (ladina k: neile, kelle teod teevad nad selle vääriliseks”), tavaliselt Illis Quorum, on Rootsi kuninglik medal (valitsuse teenetemärk), mis antakse välja kultuuri-, teadus- ja muude ühiskondlikult oluliste teenete eest.
Medali asutas kuningas Gustav III aastal 1785 ning kuni 1975. aastani andis medalit üle Tema Kuninglik Majesteet isiklikult. Medal on kullast ja seda antakse neljas suuruses: kaheksateistkümnendas, kaheteistkümnendas, kaheksandas ja viiendas suuruses. Medalil on kuninglik kroon ning selle esikülge kaunistab valitseva monarhi portree. Medalit kaunistav tsitaat on pärit rooma poeedi Sextus Propertiuse eleegiate kogumikust.
2001 - VALGETÄHE TEENETEMÄRK
Valgetähe teenetemärk, III klass
Auhinnast
Valgetähe teenetemärk on Eesti riiklik teenetemärk, mille asutas riigi president Konstantin Päts 1936. aastal. Teenetemärgil on seitse klassi ning lisaks üks medakliklass. Seda antakse tsiviilteenete eest Eesti kodanikele ja välismaalastele.
1988 - ASTRID LINDGRENI PÄRANDI SÄILITAMISE FOND
Salikoni stipendium (Pipi Pikksuka stipendium, Astrid Lindgreni mälestusauhind)
Auhinnast
Salikoni stipendium (varasema nimega Astrid Lindgreni Maailma stipendium) antakse igal aastal isikule või organisatsioonile, kelle loominguline tegevus laste ja noorte heaks toimub Astrid Lindgreni vaimus.
Stipendium sai oma nime sõnast Salikon, mis on maagilise roosipõõsa nimi Astrid Lindgreni teoses “Kõige kallim õde”. Stipendiumi annab välja Astrid Lindgreni Pärandi Säilitamise Fond ning stipendiaadi valib välja Astrid Lindgreni Maailma programminõukogu.
Stipendium asutati 1987. aastal. Aastatel 1987–1989 kandis see nime Pipi Pikksuka stipendium, ning aastatel 1990–2018 Astrid Lindgreni Maailma stipendium.
1986 - Expressen
Expresseni Heffaklumpi auhind
Teose “Skinn Skerping – kõige hirmsam kummitus Smålandis” eest.
Auhinnast
Expresseni Heffaklumpi auhind on Rootsi ajalehe Expressen kultuuritoimetuse poolt igal aastal välja antav laste- ja noortekultuuri auhind, mis asutati 1966. aastal.
1969 - ROOTSI RAAMATUKOGUÜHING
Elsa Beskowi mälestusauhind
Tunnustus loomingule tervikuna.
Preemiast
Elsa Beskowi mälestusauhind asutati 1958. aastal Rootsi Raamatukoguühingu poolt ning see antakse kunstnikule, “kes on eelneval aastal loonud parima laste pildiraamatu või parimate illustratsioonidega lasteraamatu Rootsis.”
SEOTUD SISU
